Lapse tervise jälgimise juhend (ajakohastatud) / Child health monitoring guide (updated)

In a small country, every person and their potential contribution to society is extremely important. The degree to which the welfare of children and families is invested will sooner or later be reflected in the health of the population, education, crime, employment and the economy. Healthy children can grow into healthy and full members of society. There are approximately a quarter of a million children under the age of 18 in Estonia. The topics covered in the Children's Health Monitoring Guide are extensive. The health check-up guide for children up to 18 years of age, which has been in force until now, was drawn up in 2009. Since a large part of the old guide is still suitable for use, the working group decided to supplement it with up-to-date evidence-based information that would help to make the necessary decisions and implement appropriate interventions when working with children and families. The main task of the primary level is to support the health and well-being of children, young people and families, i.e. the human capital of the Estonian state, and to prevent diseases. As a result of the establishment of primary health centers, it is possible to offer more versatile health services. These services should be equally available to all children in Estonia, regardless of place of residence, social background or financial means of the parents. The goal is to monitor the health of all children in Estonia based on the same rules: centrally, consistently, at the regional health center and at school for the child and his family. In order to organize work more efficiently, the division of labor of healthcare workers has been revised. In order to improve the child's health promotion, disease prevention and treatment management, it is necessary to expand and improve the exchange of information between the fields of family medicine, midwifery, school health, specialist medical care, study counseling and child protection. If children's development is monitored and health risks are assessed and screened by a primary health care worker, there is more time for specialist medical care to more effectively treat and monitor children with more serious health problems. A welfare society brings more and more problems with the abundance of opportunities. Therefore, the guide pays attention to the assessment of children's health risks and their screening based on both mental and somatic developmental disorders as well as the socially difficult growing environment. Early detection, diagnosis, timely intervention and treatment of risks can improve the quality of life of children and families and reduce healthcare costs. The update of the guide was initiated by the Department of Children and Families of the Ministry of Social Affairs in cooperation with the Department of Health System Development, whose priorities are prevention, early detection and the organization of appropriate and timely assistance. The update of the manual was started with the support of the Norwegian Financial Mechanism within the project "Integrated service concept for supporting children's mental health". Updating recommendations for child eye examination and visual acuity assessment Guidelines for a child's eye examination and visual acuity assessment differ from country to country. In particular, the eye examination of children differs in what age it is performed, what tests are used, and where and which specialist examines the child. In other parts of the world, a large part of the guidelines regarding a child's eye examination are based on expert opinions. In 2021, the Estonian Society of Family Physicians and the Estonian Society of Ophthalmologists agreed on the e-consultation referral and response requirements when referring a child up to the age of 15 to an ophthalmologist's e-consultation / ophthalmologist. As the options for seeing an ophthalmologist changed, there was a need to update the recommendations regarding eye examination and visual acuity in the "Child Health Monitoring Guide". The treatment manual gives recommendations on at what age the child should have an eye examination and visual acuity assessed, and which eye examination activities are important based on age. The updated information provides an opportunity to evaluate the child's eye examination practice on the same basis throughout the country, to analyze it, to correct and manage it if necessary. The implementation of the treatment manual helps to harmonize the competence of the target group of the treatment manual when performing a child's eye examination. The expected benefit and goal of the recommendations of the treatment guide is the earlier detection of childhood eye pathology and visual acuity decline.

Väikeses riigis on iga inimene ja tema võimalik panus ühiskonda erakordselt oluline. See, mil määral panustatakse laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem rahvastiku tervises, hariduses, kuritegevuses, tööhõives ja majanduses. Tervetest lastest saavad kasvada omakorda ühiskonna terved ja täisväärtuslikud liikmed. Eestis on ligikaudu veerand miljonit kuni 18-aastast last. Laste tervise jälgimise juhendis käsitletud teemad on ulatuslikud. Seni kehtinud kuni 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend on koostatud 2009. aastal. Kuna suur osa vanast juhendist sobib endiselt kasutamiseks, otsustas töörühm seda täiendada ajakohase tõenduspõhise infoga, mis aitaks töös laste ja peredega teha vajalikke otsuseid ja rakendada sobivaid sekkumisi. Esmatasandi põhiülesanne on toetada laste, noorte ja perede ehk Eesti riigi inimvara tervist ja heaolu ning ennetada haigusi. Esmatasandi tervisekeskuste rajamise tulemusel on võimalik pakkuda mitmekülgsemaid tervishoiuteenuseid. Need teenused peaksid olema kõikidele Eesti lastele ühetaoliselt kättesaadavad, sõltumata elukohast, sotsiaalsest taustast või vanemate varalistest võimalustest. Eesmärk on kõikide Eesti laste tervist jälgida ühetaoliste reeglite alusel: lapse ja tema pere keskselt, järjepidevalt, piirkondlikus tervisekeskuses ja koolis. Töö tõhusamaks korralduseks on üle vaadatud tervishoiutöötajate tööjaotus. Lapse tervisedenduse, haiguste ennetamise ja ravikorralduse parandamiseks on vaja laiendada ja tõhustada infovahetust perearstiabi, ämmaemandusabi, koolitervishoiu, eriarstiabi, õppenõustamise ja lastekaitse valdkondade vahel. Kui laste arengut jälgib ning terviseriske hindab ja sõelub esmatasandi tervishoiutöötaja, jääb eriarstiabis enam aega tõhusamalt ravida ja jälgida raskemate terviseprobleemidega lapsi. Heaoluühiskond toob võimaluste külluses üha sagemini ka probleeme. Seetõttu on juhendis pööratud tähelepanu laste terviseriskide hindamisele ja nende sõelumisele, lähtudes nii psüühilistest ja somaatilistest arenguhäiretest kui ka sotsiaalselt raskest kasvukeskkonnast. Riskide varasema märkamise, diagnoosimise, õigeaegse sekkumise ja raviga on võimalik parandada laste ja perede elukvaliteeti ning vähendada tervishoiukulutusi. Juhendi uuendamise algatas Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond koostöös tervisesüsteemi arendamise osakonnaga, kelle prioriteedid on ennetustegevus, varajane märkamine ning asjakohase ja õigeaegse abi korraldamine. Juhendi uuendamist alustati Norra finantsmehhanismi toetusel projekti "Integreeritud teenuste kontseptsioon laste vaimse tervise toetamiseks" raames. Lapse silmakontrolli ja nägemisteravuse hindamise soovituste ajakohastamine Lapse silmakontrolli ja nägemisteravuse hindamise juhendid erinevad riigiti. Eelkõige erineb laste silmakontroll selle poolest, millises vanuses seda tehakse, milliseid teste kasutatakse ning kus ja milline spetsialist lapse läbi vaatab. Mujal maailmas on suur osa lapse silmakontrolli puudutavatest juhistest antud eksperdiarvamuste põhjal. 2021. aastal leppisid Eesti Perearstide Selts ja Eesti Oftalmoloogide Selts kokku e-konsultatsiooni saatekirja ja vastuse nõuetes kuni 15-aastase lapse suunamisel silmaarsti e-konsultatsioonile / silmaarstile. Kuna võimalused silmaarsti vastuvõtule saatmiseks muutusid, tekkis vajadus ajakohastada "Lapse tervise jälgimise juhendi" silmakontrolli ja nägemisteravust puudutavaid soovitusi. Ravijuhendiga antakse soovitused selle kohta, millises vanuses tuleb lapsele silmakontrolli teha ja nägemisteravust hinnata ning millised silmakontrolli tegevused on vanusepõhiselt olulised. Ajakohastatud info annab võimaluse hinnata lapse silmakontrolli praktikat samadel alustel kogu riigis, seda analüüsida, vajaduse korral korrigeerida ja juhtida. Ravijuhendi rakendamine aitab ühtlustada ravijuhendi sihtrühma pädevust lapse silmakontrolli tegemisel. Ravijuhendi soovituste oodatav kasu ja eesmärk on lapseea silmapatoloogia ja nägemisteravuse languse varasem avastamine.

Migreeni esmane diagnostika ja farmakoteraapia täiskasvanutel / Primary diagnosis and pharmacotherapy of migraine in adults

A study conducted in Estonia from January 2016 to May 2017 among adults aged 20-64 in the city of Tartu and Tartu County found that the annual prevalence of primary headaches in Estonia is as follows: all headaches 41.0%, migraine 17.7%, tension-type headache 18.0%, trigeminal autonomic cephalalgias 0.4%, other primary headaches 2.5% and chronic daily headache 2.7% ( 4 ) . According to the analysis of the medical bills of the Estonian Health Insurance Fund, in 2021 there were 12,907 people whose medical bill had migraine as the main or accompanying diagnosis (HRK-10 code G43). There were 15,859 patients with migraine as the main or co-diagnosis on their medical bill or at least one prescription for any triptan (frovatriptan, risatriptan, sumatriptan, zolmitriptan).

Eestis 2016. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta maini Tartu linnas ja Tartu maakonnas 20­64-aastaste täiskasvanute seas tehtud uuringus leiti, et esmaste peavalude aastane levimus Eestis on järgmine: kõik peavalud 41,0%, migreen 17,7%, pingetüüpi peavalu 18,0%, trigeminaalautonoomsed tsefalalgiad 0,4%, muud primaarsed peavalud 2,5% ja krooniline igapäevane peavalu 2,7% ( 4 ). Eesti Haigekassa raviarvete analüüsi kohaselt oli 2021. aastal 12 907 inimest, kelle raviarvel oli märgitud põhi- või kaasuva diagnoosina migreen (RHK-10 kood G43). Patsiente, kelle raviarvel oli märgitud põhi- või kaasuva diagnoosina migreen või väljastatud vähemalt üks retsept ükskõik millisele triptaanile (frovatriptaan, risatriptaan, sumatriptaan, zolmitriptaan) oli 15 859.

Infektsioonikontrolli standardnõuded / Standard requirements for infection control

Healthcare-acquired infections are one of the most frequent complications in the hospital, causing suffering to both the patient and his family members. Hospital stays are often prolonged due to healthcare-acquired infections, accompanied by treatment failure and increasing healthcare costs. According to the European Center for Disease Prevention and Control (ECDC), everyone gets sick approximately 4 million healthcare-acquired infections in the European Union patient and the number of deaths directly related to it is estimated at 37,000 (1 ). The prevalence of healthcare-acquired infections in Estonia is ECDC 2016-2017 4.2% based on current prevalence survey ( 2 ). Many healthcare-acquired infections are preventable if implemented infection control standard requirements. They must be applied to each patient/client in care and treatment. In Estonia, the national infection control guidelines have been valid until now Nosocomial infection control Standards ( 3 ), which is an old guide and in need renewal. Regional and central hospitals have updated their guidelines, taking based on the recommendations or guidelines of internationally recognized organizations. In primary care and nursing homes, instructions may be missing instead. Considering the above, it is necessary to prepare a treatment manual based on scientific research, which includes standard infection control requirements.

Tervishoiutekkesed infektsioonid on ühed sagedasemad tüsistused haiglas, põhjustades kannatusi nii patsiendile kui ka tema pereliikmetele. Tervishoiutekkeste infektsioonide tõttu pikeneb sageli haiglas viibimine, kaasneb ravi ebaõnnestumine ning suurenevad tervishoiukulud. Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (ECDC) andmetel haigestub igal aastal Euroopa Liidus tervishoiutekkesesse infektsiooni ligikaudu 4 miljonit patsienti ja sellega otseselt seotud surmajuhtude arv on hinnanguliselt 37 000 ( 1 ) . Eestis on tervishoiutekkeste infektsioonide levimus ECDC 2016-2017 hetkleviuuringu alusel 4,2 % ( 2 ). Paljud tervishoiutekkesed infektsioonid on ennetatavad, kui rakendada infektsioonikontrolli standardnõudeid. Neid tuleb rakendada iga patsiendi/kliendi hoolduses ja ravis. Eestis on riiklikest infektsioonikontrollialastest juhenditest seni kehtinud Haiglanakkustõrje Standardid ( 3 ), mis on aga vana juhend ning vajab uuendamist. Piirkondlikud ja keskhaiglad on oma juhendeid uuendanud, võttes aluseks rahvusvahelistelt tunnustatud organisatsioonide soovitusi või juhiseid. Esmatasandil ja hooldekodudes võivad juhised hoopis puududa. Eelnevat arvestades on vajalik koostada teadusuuringutest lähtuv ravijuhend, mis hõlmab infektsioonikontrolli standardnõudeid.

Lamatiste käsitlus: ennetamine ja ravi / Management of bedsores: prevention and treatment

A bedsore is a localized damage to the skin and/or subcutaneous tissue that usually occurs due to pressure in the area of ​​bony prominences or a combination of displacement, friction and pressure. When lying down, a person's quality of life deteriorates for a long time, the need for care and aids, the costs of health services and the burden on caregivers increase. At the same time, it is possible to prevent or reduce the occurrence of bedsores. As a result of a study conducted in European countries, it was found that the general prevalence of bedsores among hospitalized patients is 18%, but the frequency varies in different countries [1]. There are no data on the prevalence of bedsores in Estonia, because the occurrence and occurrence of bedsores in Estonian treatment and welfare institutions are not systematically registered or coded. At the same time, there is no reason to believe that the incidence of bedsores is lower in Estonia than in developed countries. The practice of diagnosing and treating bedsores varies in treatment and care institutions, so not all the best evidence-based options are always used for the prevention and treatment of bedsores.

Lamatis on lokaalne naha ja/või nahaaluskoe kahjustus, mis tekib tavaliselt luueendite piirkonnas surve tõttu või nihkumise, hõõrdumise ja surve koosmõjul. Lamatise tekkel halveneb pikaks ajaks inimese elukvaliteet, suurenevad hooldus- ja abivahendite vajadus, tervishoiuteenuste kulud ning hooldajate koormus. Samas on lamatise teket võimalik ennetada või vähendada. Euroopa riikides tehtud uuringu tulemusena leiti, et lamatiste üldine levimus on hospitaliseeritud patsientide seas 18%, kuid eri riikides sagedus varieerub [1]. Andmed lamatiste levimuse kohta Eestis puuduvad, sest Eesti ravi- ja hoolekandeasutustes lamatiste teket ja esinemist ei registreerita ega kodeerita süsteemselt. Samas ei ole alust arvata, et lamatiste esinemissagedus oleks Eestis väiksem kui arenenud maades. Lamatiste diagnoosimise ja ravi praktika on ravi- ja hooldeasutustes erinev, mistõttu ei kasutata lamatiste ennetuseks ning raviks alati kõiki parimaid tõenduspõhiseid võimalusi.

Transfusioonravi juhend (I osa): Äge verejooks ja transfusioonravi; operatsioonile eelnev patsiendi ambulatoorne ja perioperatiivne käsitlus / Guidelines for transfusion therapy (Part I): acute bleeding and transfusion therapy; outpatient and perioperative management of the patient before surgery

The need to prepare a treatment manual In 2005, "Medicinal preparations made from human blood" was published in Estonia the Estonian guide to the use" (1), the purpose of which was to provide the first a more comprehensive overview in Estonian of the state-of-the-art in the use of blood preparations principles. This guide has helped create a theoretical foundation for all patients to ensure a consistent quality of transfusion therapy, but as the guideline authors point out, the point of departure for this guide is the remedy, not the condition. Bearing in mind that in other parts of the world, the patient's blood has started to be followed more and more there is a need to prepare the concept of patient blood management a new treatment guide introducing the use of transfusion therapy from the patient and based on his medical conditions. The concept of the patient's blood is based on the evidence of modern transfusiology a multidisciplinary concept that seeks to optimize the need for blood transfusion patient treatment. When making a treatment decision, the patient, whose conserving one's own blood is paramount, and a clinical outcome is sought without unnecessary transfusion of blood components. To date, the patient's blood perception program implemented in many countries, e.g. Australia, Great Britain, in the United States, Germany, etc. The guideline aims to emphasize the importance of preoperative assessment and performing analyzes and, if necessary, correcting the patient's treatment so that reduce the number of patients receiving blood transfusions. Anemia, acute bleeding and blood transfusion are three independent risk factors affecting the patient treatment outcome unfavorably. The mortality rate of patients receiving blood transfusions is higher and morbidity (including occurrence of cardiac, renal, respiratory and wound complications) more frequent, the duration of hospitalization is longer, and the need for intensive care and treatment costs are higher higher than in patients who did not receive a blood transfusion in the same condition. The updated treatment manual provides an opportunity to evaluate the practice of transfusion therapy on the same basis throughout the country, analyze it, correct it if necessary and to lead. Together with the guide, it is published in cooperation with SA Põhja-Eesti Regionalhaigla Updated additional material on blood components prepared by the Blood Center specifications and additional materials prepared by the Estonian Society of Anesthesiologists 10 on the treatment of antithrombotic drugs in scheduled surgery and emergencies in situations. Treatment area and target group of the treatment manual The treatment guide describes a patient with anemia and/or bleeding risk pre-operative diagnostics and outpatient treatment and diagnostics and treatment of patients with acute bleeding, including massive transfusion. Also emergency transfusion treatment related to obstetric care and the need to check all patients who have undergone acute blood loss in the future improvement. The treatment manual is mainly intended for emergency use

Ravijuhendi koostamise vajadus Eestis on ilmunud 2005. aastal "Inimverest valmistatud ravimpreparaatide kasutamise Eesti juhend" (1), mille koostamise eesmärk oli anda esimene põhjalikum eestikeelne ülevaade verepreparaatide kasutamise nüüdisaegsetest põhimõtetest. See juhend on aidanud luua teoreetilist alust kõigile patsientidele ühtlase kvaliteediga transfusioonravi tagamiseks, kuid nagu juhendi koostajad esile toovad, on selle juhendi lähtepunkt ravivahend, mitte haigusseisund. Pidades silmas, et mujal maailmas on hakatud järjest enam järgima patsiendi vere käsituse kontseptsiooni (ingl patient blood management), on vajadus koostada uus ravijuhend, milles tutvustatakse transfusioonravi kasutamist patsiendist ja tema haigusseisunditest lähtuvalt. Patsiendi vere käsitus on nüüdisaegse transfusioloogia tõenduspõhine multidistsiplinaarne kontseptsioon, mis püüab optimeerida vereülekannet vajava patsiendi ravi. Raviotsuse tegemisel asetatakse kesksele kohale patsient, kelle enda vere säästmine on kõige olulisem, ja kliinilist tulemust püütakse saavutada ilma verekomponentide ebavajaliku ülekandeta. Praeguseks on patsiendi vere käsituse programmi juurutatud paljudes riikides, nt Austraalias, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal jne. Juhendiga soovitakse rõhutada, kui oluline on preoperatiivne hindamine ja analüüside tegemine ning vajaduse korral patsiendi ravi korrigeerimine, et vähendada vereülekannet saavate patsientide arvu. Aneemia, äge verejooks ja vereülekanne on kolm sõltumatut riskifaktorit, mis mõjutavad patsiendi ravitulemust ebasoodsalt. Vereülekannet saanud patsientide suremus on suurem ja haigestumus (sh kardiaalne, renaalne, respiratoorne ja haava tüsistuste esinemine) sagedasem, haiglaravi aeg on pikem ning intensiivravivajadus ja ravikulud on suuremad, kui samas seisundis vereülekannet mittesaanud patsientidel. Kaasajastatud ravijuhend annab võimaluse hinnata transfusioonravi praktikat samadel alustel kogu riigis, seda analüüsida, vajaduse korral korrigeerida ja juhtida. Juhendiga koos avaldatakse koostöös SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskusega valminud ajakohastatud lisamaterjal verekomponentide spetsifikatsioonide kohta ja Eesti Anestesioloogide Seltsi koostatud lisamaterjalid antitrombootiliste ravimite käsitlusest plaanilises kirurgias ja erakorralistes situatsioonides. Ravijuhendi käsitlusala ja sihtrühm Ravijuhendis kirjeldatakse aneemiaga ja/või veritsusriskiga patsiendi operatsioonile eelnevat diagnostikat ja ambulatoorset ravi ning ägeda verejooksuga patsientide diagnostikat ja ravi, sh massiivset transfusiooni. Samuti käsitletakse juhendis sünnitusabiga seonduvat erakorralist transfusioonravi ja vajadust kontrollida edaspidi kõikide ägeda verekaotuse läbi teinud patsientide paranemist. Ravijuhend on peamiselt mõeldud kasutamiseks erakorralise

Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus perearstiabis / Management of generalized anxiety disorder and panic disorder (with or without agoraphobia) in family practice

The update of the treatment manual "Management of generalized anxiety disorder and panic disorder (with or without agoraphobia) in family medicine" was initiated because more than five years had passed since the publication of the original manual in 2014. The procedure for updating treatment manuals is written in the "Estonian manual for the preparation of treatment manuals" (2020). At the first meeting, the working group of the treatment guideline reviewed the questions raised during the preparation of the original guideline and found that some clinical questions concerning the pharmacological treatment of generalized anxiety disorder may have added evidence over time, which may change the originally given recommendation. They also wanted to review the recommendations regarding healthcare management given in the original guide. Based on the audit of the Estonian Health Insurance Fund (1) published in 2018, it was revealed that the diagnosis, treatment and monitoring of anxiety disorders varies in Estonia. One of the observations was the incomplete completion of treatment documentation, which made it difficult to assess and understand the justification of various actions and the doctor's thinking in the treatment of a patient with an anxiety disorder. The audit showed that most of the patients were prescribed treatment at the initial visit: a third were recommended psychotherapy, a third were prescribed antidepressant treatment, and a third were treated with a benzodiazepine. However, recommendations on self-help techniques are mostly not shared. The auditors recommended developing evidence-based material on self-help techniques that can be given to the patient (with him). The audit also noted that sufficient opportunities must be ensured to refer patients to psychotherapy. Mental health nurses are needed, who would help monitor and support patients. In order to ensure the best treatment for the patient, it is important that the family doctor can easily consult with a psychiatrist during the treatment process. The purpose of updating the treatment manual was to ensure contemporary evidence-based treatment of patients with anxiety disorders in family medicine care in Estonia. When updating the guide, the focus was on the (re)opened questions of the working group and the bottlenecks in the treatment of patients with anxiety disorders revealed by the audit.

Ravijuhendi "Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus perearstiabis" ajakohastamine algatati, kuna algse juhendi ilmu- misest 2014. aastal oli möödunud üle viie aasta. Ravijuhendite uuendamise kord on kirjas "Eesti ravijuhendite koostamise käsiraamatus" (2020). Ravijuhendi töörühm vaatas esimesel koosolekul läbi algse juhendi koostamisel esitatud küsi- mused ja leidis, et mõningate generaliseerunud ärevushäire farmakoloogilist ravi puudutavate kliiniliste küsimuste kohta võib aja jooksul olla lisandunud tõen- dusmaterjali, mis võib algselt antud soovitust muuta. Samuti sooviti üle vaadata algses juhendis antud tervishoiukorraldust puudutavad soovitused. 2018. aastal ilmunud Eesti Haigekassa auditi (1) põhjal selgus, et ärevushäirete diagnoosimine, ravi ja jälgimine Eestis varieerub. Üks tähelepanekuid oli puudu- lik ravidokumentatsiooni täitmine, mistõttu oli raske hinnata ja aru saada eri tege- vuste põhjendatusest ja arsti mõttekäigust ärevushäirega patsiendi käsitluses. Au- dit näitas, et esmasel visiidil määrati enamikule patsientidest ravi: kolmandikule soovitati psühhoteraapiat, kolmandikule määrati antidepressantravi ja kolmandik sai raviks bensodiasepiini. Soovitusi eneseabivõtete kohta enamasti aga ei jaga- tud. Auditeerijad soovitasid välja töötada tõenduspõhise materjali eneseabivõte- te kohta, mille saab patsiendile (kaasa) anda. Veel märgiti auditis, et patsientide psühhoteraapiale suunamiseks tuleb tagada piisavad võimalused. Juurde on vaja vaimse tervise õdesid, kes aitaksid patsiente jälgida ja toetaksid neid. Patsiendile parima ravi tagamiseks on oluline, et raviprotsessis saaks perearst vajadusel hõlp- sasti psühhiaatriga konsulteerida. Ravijuhendi ajakohastamise eesmärk oli tagada ärevushäirega patsientide nüü- disaegne tõenduspõhine käsitlus perearstiabis Eestis. Juhendi ajakohastamisel keskenduti töörühma (taas)avatud küsimustele ja auditist selgunud ärevushäirega patsiendi käsitluse kitsaskohtadele.

Epilepsia käsitlus fertiilses eas naistel ja rasedatel / Management of epilepsy in women of childbearing age and pregnant women

The previous Estonian epilepsy treatment manual was prepared by an Estonian named L. Puusepa Under the leadership of the Society of Neurologists and Neurosurgeons in 2009 (1). It was done with a voluminous guide, where, among other topics, epilepsy treatment in fertile women was also discussed aged women and pregnant women. Over the last decade, the topic has developed significantly - a lot of new information and recommendations related to the management of epilepsy have been added in young women and during pregnancy.

Eelmine Eesti epilepsia ravijuhend valmis L. Puusepa nimelise Eesti Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi eestvedamisel 2009. aastal (1). Tegu oli mahuka juhendiga, kus teiste teemade seas käsitleti ka epilepsiaravi fertiilses eas naistel ja rasedatel. Viimase kümnendi jooksul on teema oluliselt arenenud ­ lisandunud on palju uut teavet ja soovitusi, mis on seotud epilepsia käsitlusega noortel naistel ja raseduse ajal.

Kroonilise südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendi käsitlus esmatasandil / Treatment of an adult patient with chronic heart failure in primary care

In chronic heart failure (CHF), the heart's ability to work effectively decreases - heart failure (CHF) usually develops over a long period of time and is chronic. The number of patients with chronic heart failure is increasing in developed countries. The reason for this is the aging of the population and the rapid development of medicine, which has improved the prognosis of certain heart diseases (eg coronary heart disease, valvular disease, hypertension, atrial fibrillation) and the quality of life of patients. The prevalence of heart failure in Europe is considered to be 1-2% of the population. The frequency of chronic heart failure increases with age, and this clinical syndrome already occurs in ≥ 10% of people over 70 years of age (1). There is no accurate overview of the incidence of heart failure in Estonia, but based on the above calculations, there could be about 30,000 patients with heart failure in Estonia. The long-term prognosis of patients with heart failure is poor: 50% of patients with severe heart failure die within one year (2). Patients' prognosis worsens with each repeated episode of hospitalization. Therefore, it is important to prevent the development of heart failure and, if present, hospitalizations. The main reason for repeated hospitalizations is decompensation of chronic heart failure, the most frequent cause of which is undertreatment, which may be due to both patients' poor compliance with treatment and suboptimal treatment organized by the doctor. Studies have shown that the most undertreated are patients with clinically more severe heart failure, in whom the use of evidence-based drugs has shown the greatest benefit to the clinical cost and prognosis of the syndrome (3). Based on the results of the 2018 audit of the Estonian Health Insurance Fund "Quality of treatment of patients with heart failure", diagnosis of chronic heart failure (including assessment of functional severity) and treatment in Estonia need harmonization (4). Patients with chronic heart failure are mostly diagnosed and treated by family doctors in Estonia. Therefore, it was decided to create a treatment guide that focuses on the treatment of heart failure at the primary level.

Kroonilise südamepuudulikkuse (KSP) korral väheneb südame võime efektiivselt töötada ­ tavaliselt tekib südamepuudulikkus (SP) pika aja jooksul ja kulgeb krooniliselt. Kroonilise südamepuudulikkusega patsientide arv arenenud riikides suureneb. Selle põhjus on elanikkonna vananemine ja meditsiini kiire areng, mis on parandanud teatud südamehaiguste prognoosi (nt südame isheemiatõbi, klapihaigused, hüpertooniatõbi, kodade virvendusarütmia) ja patsientide elumust. Südamepuudulikkuse levimuseks peetakse Euroopas 1­2% elanikkonnast. Vanusega suureneb kroonilise südamepuudulikkuse esinemissagedus ja üle 70-aastastel esineb see kliiniline sündroom juba ≥ 10% (1). Täpne ülevaade südamepuudulikkuse haigestumusest Eestis puudub, kuid eespool toodud arvutustest lähtudes võiks Eestis südamepuudulikkusega patsiente olla umbes 30 000. Südamepuudulikkusega patsientide pikaajaline prognoos on halb: 50% raske südamepuudulikkusega patsientidest sureb ühe aasta jooksul (2). Patsientide prognoos halveneb iga korduva haiglaravi episoodiga. Seetõttu on oluline ennetada südamepuudulikkuse teket ja selle olemasolul hospitaliseerimisi. Korduvate hospitaliseerimiste peamine põhjus on kroonilise südamepuudulikkuse dekompenseerumine, mille sagedasim põhjus on alaravi, mis võib olla tingitud nii patsientide puudulikust ravisoostumusest kui ka arsti korraldatud suboptimaalsest ravist. Uuringud on näidanud, et kõige enam on alaravitud just kliiniliselt raskema südamepuudulikkusega patsiendid, kelle puhul on tõenduspõhiste ravimite kasutamine näidanud suurimat kasu sündroomi kliinilisele kulule ja prognoosile (3). Eesti Haigekassa 2018. aasta auditi "Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet" tulemuste põhjal vajavad kroonilise südamepuudulikkuse diagnoosimine (sh funktsionaalse raskusastme hindamine) ja ravi Eestis ühtlustamist (4). Valdavalt diagnoosivad ja ravivad kroonilise südamepuudulikkusega patsiente Eestis perearstid. Seetõttu otsustati luua ravijuhend, mis keskendub südamepuudulikkuse käsitlusele esmatasandil.

Tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise nõustamine / Counseling to quit tobacco or nicotine products

The use of tobacco and nicotine products is one of the major preventable health risk factors, resulting in over 8 million deaths per year worldwide (1). Quitting tobacco or nicotine products is important in the prevention and treatment of many chronic diseases, because it improves the quality of life of these people and reduces the healthcare costs associated with hospitalization and drug treatment. The pathophysiological pathway induced by nicotine is involved in the development and progression of chronic cardiovascular diseases, lung diseases and cancers of various sites. These diseases, in turn, are among the diseases that cause the most deaths both in Estonia (2) and throughout the world (3). Giving up tobacco or nicotine products is a cost-effective treatment measure in the long run, as it reduces morbidity and the risk of disability, In 2020, 17.9% of Estonian residents were daily smokers and the proportion of smokers had not increased significantly compared to previous years. The proportion of smokers was twice as high among men as among women (25.6% vs. 12.5%), and 2.1% of the population used oral nicotine products daily. Almost half of smokers (50.8%) would like to quit smoking, but only 19.4% did so during the past year (5). In 2018, approximately 66,000 smokers in Estonia attempted to quit, but only 11% of them used medication for this (6). In addition to smoking cigarettes, the consumption of oral tobacco and nicotine products has increased in recent years, which have especially gained popularity among younger consumers. About 90% of users of tobacco or nicotine products start using these products in childhood or adolescence (7), and in this age group the risk of developing addiction is particularly high and addiction is more rapid: 10% of adolescents develop addiction after inhaling cigarette smoke for two consecutive days; 50% develop addiction when the number of cigarettes smoked rises to seven cigarettes per month. (GOLD 2016 treatment guide). Therefore, it is especially important for children and adolescents to detect the use of tobacco or nicotine products early and to intervene in a targeted manner. In Estonia, tobacco cessation counseling is currently taking place in hospitals of the hospital network development plan, where counseling offices have been established. In counseling offices, trained counselors provide counseling services for quitting tobacco or nicotine products (8). In Estonia, there is currently no uniform treatment of those who give up tobacco or nicotine products outside of the tobacco or nicotine product cessation offices. Among other things, healthcare workers and other health professionals lack a unified understanding of the appropriateness of various interventions for quitting tobacco or nicotine products depending on the patient's physiological and psychological characteristics and the possibilities of supporting and motivating the patient in the process of quitting. In order to achieve a better and more lasting result, it is necessary to standardize counseling for quitting tobacco or nicotine products among different health service providers. Giving up tobacco or nicotine products is preceded by the formation of motivation by loved ones or acquaintances in order to start the quit attempt. Therefore, it is especially important to inform those target groups (e.g. school nurses, youth workers, social workers) about evidence-based methods of quitting and counseling options, who in their work come into contact with dependents, with whom one should talk about the need and possibilities of quitting tobacco or nicotine products. The purpose of the treatment manual is to shape the approach and treatment path of those who quit tobacco or nicotine products with the help of recommendations that could be applied both at different levels of the health care system and outside the health care system (e.g. in schools, youth centers, etc.).

Tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamine on üks peamisi ennetatavaid tervise riskitegureid, mille tagajärjel sureb kogu maailmas üle 8 miljoni inimese aastas (1). Tubaka- või nikotiinitoodetest loobumine on oluline paljude krooniliste haiguste ennetamises ja ravis, sest parandab nende inimeste elumust ja vähendab hospitaliseerimise ja medikamentoosse raviga seotud tervishoiukulusid. Nikotiinist põhjustatud patofüsioloogiline rada on seotud krooniliste südame-veresoonkonnahaiguste, kopsuhaiguste ja eri paikmega vähi tekke ja progressiooniga. Need haigused kuuluvad omakorda enim surmasid põhjustavate haiguste hulka nii Eestis (2) kui ka kogu maailmas (3). Tubaka- või nikotiinitoodetest loobumine on pikemas plaanis kulutõhus ravimeede, sest selle tagajärjel väheneb haigestumus ja invaliidistumise risk, aeglustub haiguse progresseerumise kiirus ning seeläbi ka haiguskoormus ja tervishoiukulud (4). 2020. aastal oli 17,9% Eesti elanikest igapäevasuitsetajad ja suitsetajate osakaal ei olnud võrreldes eelmiste aastatega oluliselt suurenenud. Suitsetajate osakaal oli meeste seas kaks korda suurem kui naiste seas (25,6% vs. 12,5%) ning 2,1% rahvastikust kasutas iga päev suukaudseid nikotiinitooteid. Ligi pooled suitsetajatest (50,8%) sooviksid suitsetamisest loobuda, kuid eelmise aasta jooksul tegi seda ainult 19,4% (5). 2018. aastal tegi Eestis loobumiskatse ligikaudu 66 000 suitsetajat, kuid ainult 11% neist kasutas selleks ravimeid (6). Lisaks sigarettide suitsetamisele on viimastel aastatel suurenenud suukaudsete tubaka- ja nikotiinitoodete tarbimine, mis on eelkõige kogunud populaarsust nooremate tarbijate seas. Umbes 90% tubaka- või nikotiinitoodete tarvitajatest alustab nende toodete tarvitamisega lapse- või noorukieas (7) ning selles vanuserühmas on sõltuvuse tekkerisk eriti suur ja sõltuvusse jäädakse kiiremini: 10%-l noorukitest tekib sõltuvus juba kahel järjestikusel päeval sigaretisuitsu sisse hingates; 50%-l areneb sõltuvus, kui suitsetatud sigarettide arv tõuseb kuni seitsme sigaretini kuus. (GOLD 2016. aasta ravijuhend). Seetõttu on laste ja noorukite puhul eriti tähtis avastada tubaka- või nikotiinitoodete tarvitamine vara ja sihipäraselt sekkuda. Eestis toimub praegu tubakast loobumise nõustamine haiglavõrgu arengukava haiglates, kuhu on loodud nõustamiskabinetid. Nõustamiskabinettides osutavad tubakast või nikotiinitoodetest loobumise nõustamise teenust väljakoolitatud nõustajad (8). Eestis puudub praegu ühtne tubaka- või nikotiinitoodetest loobujate käsitlus väljaspool tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise kabinette. Muuhulgas puudub tervishoiutöötajate ja muude tervisevaldkonna spetsialistide ühtne arusaam tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise eri sekkumiste sobivusest sõltuvalt patsiendi füsioloogilistest ja psüühilistest eripäradest ning patsiendi toetamise ja motiveerimise võimalustest loobumise protsessis. Et saavutada parem ja kestvam tulemus, on vaja tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise nõustamist eri terviseteenuste pakkujate vahel ühtlustada. Tubaka- või nikotiinitoodetest loobumisele eelneb lähedaste või tuttavate poolne motivatsiooni kujundamine, et loobumiskatsega alustada. Seetõttu on eriti tähtis teavitada tõenduspõhistest loobumismeetoditest ja nõustamisvõimalustest neid sihtrühmi (nt kooliõed, noorsootöötajad, sotsiaaltöötajad), kes puutuvad oma tööülesannetes kokku hoolealustega, kellega tuleks rääkida tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise vajadusest ja võimalustest. Ravijuhendi eesmärk on kujundada tubaka- või nikotiinitoodetest loobuja käsitlust ja raviteekonda soovituste abil, mis võiksid olla rakendatavad nii tervishoiusüsteemi eri tasemetel kui ka väljaspool tervishoiusüsteemi (nt koolides, noortekeskustes jne).

HIV-testimise ravijuhend / HIV testing treatment guide

In 2019, 178 new HIV cases were diagnosed in Estonia (13.5 cases per 100,000 people). Among the new cases, the proportion of women was 37%. 53% of the new cases were discovered in Tallinn and 25% in Ida-Virumaa. Between 2010 and 2019, the number of new cases per year has decreased twice, but remains very high ( 2 ) . In the European Union, Estonia has been at the forefront in terms of the number of HIV cases per 100,000 people for twenty years ( 3 ). The share of heterosexual transmission of infection has increased (69% of known transmission routes of infection in 2019 were heterosexual), especially among women and over 29-year-olds. The proportion of cases spread through homosexual means has also increased (14% of the known ways of spreading the infection in 2019 were homosexual) ( 2 ) . In Estonia, nearly 200,000 people are examined for HIV infection every year, including blood donors and prisoners ( 2 ) . This is nearly 15% of the total population. If we compare the level of HIV testing in Estonia with other European Union countries where testing data are collected, our testing level is higher than average. In 2018, 85 people per 1,000 people were tested for HIV in Estonia (excluding anonymously tested persons and blood donors). At the same time, for example, 87 people per 1,000 people were tested in France, 64 in Belgium, 50 in Ireland, 47 in Latvia and 39 in Lithuania. 278 people were tested in Russia, 47 in Georgia and 44 in Ukraine per 1000 people ( 3 ) . Representatives of all professions come into contact with people infected with HIV. 2014-2015 2010 data on newly infected people with HIV showed that 82% of them had used health services in the two years before their HIV diagnosis (the average number of visits was nine). Only 16% of them had been tested for HIV at least once. At the same time, only 5% had been tested for HIV indicator conditions. 75% had visited a family doctor, but only 0.8% of visits had an HIV test ( 4 ) . In 2019, 7% of people who received health services were tested for HIV ( 5 ) . GPs tested 2% of their patients. In 2019, family doctors performed an average of 26 HIV tests per list. Less than 4% of the patients aged 16­49 in Harju County and Ida-Viru County had been tested by family doctors ( 5 ) . Women were tested significantly more than men (10% vs. 5%), mainly related to pregnancy monitoring (30% of all tests and 40% of HIV tests performed on women were related to pregnancy monitoring). The largest number of women (22%) and men (10%) aged 16­49 from Ida-Virumaa were tested. If you look at the number of people tested in health care in relation to the population, in Harjumaa and Ida-Virumaa, one tenth of women and about 5% of men were tested in 2019. 3% of medical bills with HIV indicator conditions had HIV tests ( 5 ) . Among the main risk groups, people who inject drugs (IDUs) and women involved in prostitution, levels of HIV testing and awareness of HIV infection are quite good, but lower among men who have sex with men (MSM) ( 2 ) . General practitioners tested 1% of their patients and specialists 8%. The highest proportion of HIV-tested patients was in Ida-Virumaa (9%) and among 16-49-year-olds (13%), while 16% among 16-49-year-olds in Ida-Virumaa. Women were tested significantly more than men (9% vs. 4%) and this was mainly related to pregnancy monitoring (30% of all tests and 40% of HIV tests performed on women were related to pregnancy monitoring). 3% of medical bills with HIV indicator conditions had HIV tests ( 5 ) . Among the main risk groups, people who inject drugs (IDUs) and women involved in prostitution, the level of HIV testing and awareness of HIV infection is quite good, but it is lower among men who have sex with men (MSM) ( 2 ) . Despite the good general level of testing, it is estimated that nearly a thousand people live in Estonia who have not yet been diagnosed with HIV infection ( 6 ) . On average, 6% of newly infected people with HIV are diagnosed with AIDS after three months, the proportion of which has increased over the last ten years ( 2 ) . Based on the 2019 data, late diagnoses were more common among heterosexually infected and older age groups ( 2 ) . Due to late diagnosis, treatment is delayed, quality of life deteriorates and treatment costs increase ( 7 ) . Furthermore, people who are unaware of their infection are much more likely to spread HIV than those who are aware (1 ) ( 8 ) . In Estonia, HIV testing guidelines have been in line with international recommendations for many years. HIV testing has always been possible in all medical specialties. Since 2016, based on current guidelines, it is also possible to test uninsured patients, and since 2017, family doctors have unlimited resources for HIV testing. Despite this, there are significant gaps in the early diagnosis of HIV. For testing to fulfill its purpose, guidelines and effective health management measures are needed. In this way, HIV infection can be diagnosed as early as possible and contribute to the prevention of its further spread.

2019. aastal diagnoositi Eestis 178 uut HIV-i juhtu (13,5 juhtu 100 000 inimese kohta). Uute juhtude seas oli naiste osakaal 37%. Uutest juhtudest 53% avastati Tallinnas ja 25% Ida-Virumaal. Vahemikus 2010­2019 on uute juhtude arv aastas langenud kaks korda, kuid on jätkuvalt väga suur (2). Euroopa Liidus on Eesti HIV-i juhtude arvu poolest 100 000 inimese kohta esireas juba kakskümmend aastat (3). Nakkuse heteroseksuaalsel teel levimise osakaal on kasvanud (69% teadaolevatest nakkuse levikuteedest 2019. aastal olid heteroseksuaalsed), eriti naiste ja üle 29-aastaste seas. Suurenenud on ka homoseksuaalsel teel levinud juhtude osakaal (14% teadaolevatest nakkuse levikuteedest 2019. aastal olid homoseksuaalsed) (2). Eestis uuritakse aastas HIV-nakkuse suhtes ligi 200 000 inimest, nende seas veredoonorid ja kinnipeetavad (2). See moodustab ligi 15% kogu rahvastikust. Kui võrrelda Eesti HIV-testimise taset teiste Euroopa Liidu riikidega, kus testimise andmeid kogutakse, on meil testimise tase keskmisest kõrgem. 2018. aastal uuriti Eestis HIV-i suhtes 85 inimest 1000 inimese kohta (ilma anonüümselt testitute ja veredoonoriteta). Samal ajal testiti näiteks Prantsusmaal 87, Belgias 64, Iirimaal 50, Lätis 47 ja Leedus 39 inimest 1000 inimese kohta. Venemaal testiti 278, Georgias 47 ja Ukrainas 44 inimest 1000 inimese kohta (3). HIV-i nakatunutega puutuvad kokku kõigi erialade esindajad. 2014.­2015. aasta uute HIV-i nakatunute andmed näitasid, et 82% neist oli kahe aasta jooksul enne HIV-i diagnoosimist kasutanud tervishoiuteenuseid (keskmine visiitide arv oli üheksa). Vaid 16% nendest oli vähemalt korra HIV-testitud. Seejuures oli HIV-i indikaatorseisundite puhul testitud vaid 5%. Perearsti oli külastanud 75%, kuid HIV-testi olid tehtud vaid 0,8% visiitide raames (4). 2019. aastal HIV-testiti 7% tervishoiuteenuseid saanud inimestest (5). Perearstid testisid 2% oma patsientidest. Ühe nimistu kohta tegid perearstid 2019. aastal keskmiselt 26 HIV-testi. Harjumaa ja Ida-Virumaa 16­49-aastastest patsientidest olid perearstid testinud vähem kui 4% (5). Naisi testiti oluliselt enam kui mehi (10% vs. 5%), peamiselt oli see seotud raseduse jälgimisega (30% kõigist testidest ja 40% naistele tehtud HIV-testidest olid seotud raseduse jälgimisega). Kõige rohkem oli testitud Ida-Virumaa 16­49-aastaseid naisi (22%) ja mehi (10%). Kui vaadata tervishoius testitute arvu rahvaarvu suhtes, siis olid Harjumaa ja Ida-Virumaa naistest 2019. aastal testitud kümnendik ja meestest umbes 5%. HIV-i indikaatorseisunditega raviarvetest oli 3%-l HIV-test (5). Peamiste riskirühmade ­ narkootikume süstivate inimeste (NSI) ja prostitutsiooni kaasatud naiste ­ seas on HIV-testimise tase ja teadlikkus HIV-i nakatumisest üsna hea, kuid meestega seksivate meeste (MSM) seas madalam (2). Perearstid testisid 1% oma patsientidest ja eriarstid 8%. Kõige suurem HIV-testitud patsientide osakaal oli Ida-Virumaal (9%) ja 16­49-aastaste seas (13%), seejuures Ida-Virumaa 16­49-aastase seas 16%. Naisi oli testitud oluliselt enam kui mehi (9% vs 4%) ja see oli peamiselt seotud raseduse jälgimisega (30% kõigist testidest ja 40% naistele tehtud HIV-testidest oli seotud raseduse jälgimisega). HIV-i indikaatorseisunditega raviarvetest oli 3%-l HIV-test (5). Peamiste riskirühmade ­ narkootikume süstivate inimeste (NSI) ja prostitutsiooni kaasatud naiste seas on HIV-testimise tase ja teadlikkus HIV-nakatumisest üsna hea, kuid meestega seksivate meeste (MSM) seas madalam (2). Heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud (6). Keskmiselt 6%-l uutest HIV-i nakatunutest diagnoositakse kolme kuu möödudes AIDS, mille osakaal on viimase kümne aasta jooksul kasvanud (2). 2019. aasta andmete põhjal oli hiliseid diagnoose enam heteroseksuaalsel teel nakatunute ja vanemate vanuserühmade seas (2). Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud (7). Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, HIV-i palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud (1) (8). Eestis on HIV-testimise suunised aastaid olnud kooskõlas rahvusvaheliste soovitustega. HIV-testimine on alati olnud võimalik kõikide arstlike erialade raames. Aastast 2016 on kehtivate juhiste alusel võimalik testida ka ravikindlustamata patsiente ja aastast 2017 on perearstidel piiramatud vahendid HIV-testimiseks. Sellest hoolimata on HIV-i varases diagnoosimises olulisi puudujääke. Et testimine täidaks oma eesmärki, on vaja juhiseid ja tõhusaid tervishoiukorralduslikke meetmed. Nii saab HIV-nakkuse diagnoosida võimalikult varakult ja panustada selle edasise leviku ennetamisse.

Palliatiivne ravi (II osa). Erakorraliste seisundite käsitlus, elulõpuravi ja palliatiivse ravi korraldus / Palliative care (Part II): management of emergency situations, organization of end-of-life care and palliative care

Palliative care (Part II). Management of emergency situations, organization of end-of-life care and palliative care.

Palliatiivne ravi (II osa). Erakorraliste seisundite käsitlus, elulõpuravi ja palliatiivse ravi korraldus.

2. tüüpi diabeedi diagnostika ja ravi / Diagnosis and treatment of type 2 diabetes

The previous treatment guide for type 2 diabetes was prepared by the Estonian Society of Endocrinology led in 2016 and discussed type 2 diabetes screening, diagnosis and pharmacological treatment (1). The guideline was prepared as an expert opinion/consensus and no followed the agreed methodology, which could have supported the renewal. In the meantime new information about different drug groups has been added from international clinical trials of studies on the cardiovascular safety of diabetes drugs (SV) and in some cases also show a direct benefit in cardiovascular diseases (CVD) prevention. This led to the need to assess the added evidence and revise pharmacological treatment recommendations and treatment algorithm.

Eelmine 2. tüüpi diabeedi ravijuhend valmis Eesti Endokrinoloogia Seltsi eestvedamisel 2016. aastal ja käsitles 2. tüüpi diabeedisõelumist, diagnoosimist ning farmakoloogilist ravi (1). Ravijuhend koostati ekspertarvamuse/konsensusena ja ei järgitud kokkulepitudmetoodikat,mis oleks võinud uuendamist toetada.Vahepealsel ajal on lisandunud uut teavet eri ravimirühmade kohta rahvusvahelistest kliinilistest uuringutest, mis käsitlevad diabeediravimite ohutust südame-veresoonkonnale (SV) ja näitavad mõnel puhul ka otsest kasu südame-veresoonkonna haiguste (SVH) ärahoidmisel. See viis vajaduseni hinnata lisandunud tõendust ja vaadata üle farmakoloogilise ravi soovitused ning ravialgoritm.

Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendi taastusravi / Rehabilitation of the patient with chronic obstructive pulmonary disease

Chronic obstructive pulmonary disease (COPD) is the 3rd leading cause of death in the world (WHO 2018). In developed countries, 9-10% of the population aged 40 years and older suffer from COPD, and the incidence of the disease is increasing. According to studies, the risk of incapacity for work in people with COPD is up to 10 times higher compared to the general population (1) . Rehabilitation is one of the most effective measures to improve the quality of life and physical capacity of COPD patients. In several international treatment guidelines, the highest class recommendation for the implementation of rehabilitation treatment is given for COPD patients. In the Estonian treatment manual "Treatment of Chronic Obstructive Pulmonary Disease" prepared in 2019, great attention has been paid to the importance of rehabilitation and a strong recommendation has been made to implement rehabilitation for all symptomatic COPD patients (2). During the preparation of the recommendation, the need to specify COPD-specific rehabilitation interventions, their intensity, content and patient logistics emerged. After the publication of the treatment manual, it became clear from the feedback of professional societies and associations that the rehabilitation of lung patients in Estonia is undervalued and underutilized: there is no well-established logistics for the rehabilitation of chronic lung patients (including COPD patients). Access to rehabilitation for COPD patients is limited, and the patient's nutrition and psychological and social background are not taken into account when treating a COPD patient, which is why the treatment of the patient is not comprehensive. The reason for this is, first of all, the lack of information of healthcare professionals (including physiotherapists) and patients about the nature and possibilities of pulmonary rehabilitation. Lack of human and financial resources can be mentioned as another important factor in dealing with COPD. Pulmonary rehabilitation is an up-to-date evidence-based treatment method that allows to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. also, the patient's diet and psychological and social background are not taken into account when treating a COPD patient, which is why the treatment of the patient is not comprehensive. The reason for this is, first of all, the lack of information of healthcare professionals (including physiotherapists) and patients about the nature and possibilities of pulmonary rehabilitation. Lack of human and financial resources can be mentioned as another important factor in dealing with COPD. Pulmonary rehabilitation is an up-to-date evidence-based treatment method that allows to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. also, the patient's diet and psychological and social background are not taken into account when treating a COPD patient, which is why the treatment of the patient is not comprehensive. The reason for this is, first of all, the lack of information of healthcare professionals (including physiotherapists) and patients about the nature and possibilities of pulmonary rehabilitation. Lack of human and financial resources can be mentioned as another important factor in dealing with COPD. Pulmonary rehabilitation is an up-to-date evidence-based treatment method that allows to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. The reason for this is, first of all, the lack of information of healthcare professionals (including physiotherapists) and patients about the nature and possibilities of pulmonary rehabilitation. Lack of human and financial resources can be mentioned as another important factor in dealing with COPD. Pulmonary rehabilitation is an up-to-date evidence-based treatment method that allows to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. The reason for this is, first of all, the lack of information of healthcare workers (including physiotherapists) and patients about the nature and possibilities of pulmonary rehabilitation. Lack of human and financial resources can be mentioned as another important factor in dealing with COPD. Pulmonary rehabilitation is an up-to-date evidence-based treatment method that allows to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to COPD exacerbations and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. which makes it possible to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. which makes it possible to significantly reduce the number of repeated hospitalizations due to exacerbation of COPD and save the financial resources of the healthcare system. Therefore, rehabilitation is one of the most cost-effective treatment options for COPD patients. Rehabilitation refers to a complex multidisciplinary approach that includes assessing the patient's physical and mental status and then implementing interventions (including physical therapy, occupational therapy, nutritional counseling, health behaviors, smoking cessation, patient education) to improve the patient's functional capacity and psychosocial coping. The purpose of this treatment guide is to ensure up-to-date evidence-based treatment for COPD patients and to spread evidence-based information related to rehabilitation among healthcare professionals and patients, thus making the treatment of COPD patients comprehensive.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) on maailmas surmapõhjuste seas 3. kohal (WHO 2018). Arenenud riikides põeb vanuses 40 aastat ja vanemd KOKi 9­10% elanikkonnast ja haiguse esinemissagedus suureneb. Uuringute andmetel on KOKi põdevate inimeste töövõimetuse risk kuni 10 korda suurem võrreldes üldpopulatsiooniga (1) . Taastusravi on üks tõhusamaid meetmeid KOKi-haigete elukvaliteedi ja füüsilise võimekuse parandamiseks. Mitmes rahvusvahelises ravijuhendis antakse KOKi-haigete puhul kõrgeima klassi soovitus taastusravi rakendamiseks. 2019. aastal valminud Eesti ravijuhendis "Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse käsitlus" on pööratud suurt tähelepanu taastusravi olulisusele ja antud tugev soovitus taastusravi rakendamiseks kõikidele sümptomaatilistele KOKi- haigetele (2). Soovituse koostamise käigus ilmnes vajadus täpsustada KOKi spetsiifilisi taastusravisekkumisi, nende intensiivsust, sisu ja patsiendi logistikat. Pärast ravijuhendi ilmumist selgus erialaseltside ja ühenduste tagasisidest, et kopsuhaige taastusravi Eestis on alahinnatud ja -kasutatud: puudub kroonilise kopsuhaige (sh KOKi-haige) taastusravi väljakujunenud logistika. KOKi-haigete juurdepääs taastusravile on piiratud, samuti ei võeta KOKi-haige käsitlemisel arvesse patsiendi toitumist ning psühholoogilist ja sotsiaalset tausta, mistõttu ei ole patsiendi käsitlus terviklik. Selle põhjus on eelkõige tervishoiutöötajate (sh füsioterapeutide) ja patsientide vähene informeeritus pulmonaalse taastusravi olemusest ja võimalustest. KOKi käsitluses võib teise olulise tegurina nimetada inim- ja rahalise ressursi puudumist. Pulmonaalne taastusravi on ajakohane tõenduspõhine ravimeetod, mis võimaldab olulisel määral vähendada KOKi ägenemisest tingitud korduvate hospitaliseerimiste arvu ja säästa tervishoiusüsteemi rahalist ressurssi. Niisiis on taastusravi üks kulutõhusamaid KOKi-haige ravivõimalusi. Taastusravi all mõeldakse kompleksset multidistsiplinaarset lähenemist, mis hõlmab patsiendi füüsilise ja psüühilise seisundi hindamist ja seejärel sekkumiste (sh füsioteraapia, tegevusteraapia, toitumisalane nõustamine, tervisekäitumine, suitsetamisest loobumine, patsiendi koolitamine) rakendamist, et parandada patsiendi funktsionaalset võimekust ja psühhosotsiaalset toimetulekut. Siinse ravijuhendi eesmärk on tagada KOKi-haigetele ajakohane tõenduspõhine ravi ning levitada tervishoiutöötajate ja patsientide seas taastusraviga seotud tõenduspõhist informatsiooni, muutes seeläbi KOKi-haigete käsitluse terviklikuks.

Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus / Management of the patient with alcohol use disorder

The update of the treatment manual "Management of the patient with alcohol use disorder" was initiated because five years had passed since the publication of the original manual in 2015. The updated treatment manual helps to ensure modern treatment of patients with alcohol use disorder in Estonia. At the first meeting, the working group of the treatment guideline reviewed the questions that formed the basis for the preparation of the original guideline and found that, over time, scientific evidence may have been added regarding the different treatment methods used for alcohol abusers and alcohol-dependent patients, as well as the duration of pharmacological treatment of alcohol dependence. It was also desired to assess the timeliness of the alcohol unit and the low-risk limits of alcohol consumption in Estonia, and to get a fresh overview of the management of patients with alcohol use disorder, as well as treatment and support options in Estonia.

Ravijuhendi "Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus" ajakohastamine algatati, kuna algse juhendi ilmumisest 2015. aastal oli möödunud viis aastat. Ajakohastatud ravijuhendi aitab tagada alkoholitarvitamise häirega patsientide nüüdisaegse käsitluse Eestis. Ravijuhendi töörühm vaatas esimesel koosolekul läbi algse juhendi koostamise aluseks olnud küsimused ja leidis, et nii alkoholi kuritarvitavatel ja alkoholisõltuvusega patsientidel kasutatavate erinevate ravivõtete kui ka alkoholisõltuvuse farmakoloogilise ravi kestuse kohta võib aja jooksul olla lisandunud teaduslikku tõendusmaterjali. Samuti sooviti hinnata Eestis kasutusel oleva alkoholiühiku ja alkoholitarvitamise madala riski piiride ajakohasust ning saada värske ülevaade alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitluse korraldusest, ravi- ja toetamisvõimalustest Eestis.

Täiskasvanute astma käsitlus esmatasandil / Management of adult asthma in primary care

The update of the treatment guide "Management of adult asthma in primary care" was initiated because five years had passed since the publication of the original guide. The procedure for updating treatment manuals is written in the "Estonian manual for the preparation of treatment manuals" (2020). At the first meeting, the Guideline Working Group reviewed the questions raised in the original guideline and found that some clinical questions regarding the pharmacological treatment of asthma (and possible comorbidities) may have added scientific evidence over time. They also wanted to review the organization of asthma treatment, as there have been changes in the Estonian healthcare system over the past five years. Until 2014, when the original treatment manual was drawn up, asthma treatment in Estonia began and a pulmonologist chose the further treatment tactics. As a result of the preparation of the treatment manual, family doctors could also start doing it. In 2017, the Estonian Health Insurance Fund conducted a clinical audit "Management of asthma in primary care" (1), which revealed that in at least two-thirds of cases (68%), family doctors still referred a patient with a primary diagnosis of asthma to a pulmonologist. This was mainly done to clarify the diagnosis, spirometry, or the reason for the referral did not appear in the medical records. This means that, over time, family doctors began to deal more with patients with or with suspected asthma, but the final diagnosis and/or treatment was often still made by a pulmonologist. One obstacle to the diagnosis of asthma may have been that spirometry was not available in many GP centres. In 2020, the Estonian Association of General Practitioners will deal with solving this problem, which has initiated a joint procurement for the purchase of spirographs for general practitioners. The clinical audit of the Health Insurance Fund revealed, among other things, that although the treatment manual recommended assessing the severity of asthma before starting pharmacological treatment, this had been done in only 4% of cases. In most of the patients, neither the family doctor nor the pulmonologist had determined the severity of the disease, although the severity of the disease depends on whether asthma treatment should be started with short-term therapy or a combination of short-term and long-term therapy. Since the audit showed that filling in the treatment documentation of patients with or suspected of asthma was incomplete, in some cases the severity of the disease could still be determined before starting the treatment and the treatment choices made could be justified. The purpose of updating the treatment manual is to ensure up-to-date optimal treatment of patients with asthma and suspected asthma in Estonia.

Ravijuhendi "Täiskasvanute astma käsitlus esmatasandil" ajakohastamine algatati, kuna algse juhendi ilmumisest oli möödunud viis aastat. Ravijuhendite uuendamise kord on kirjas "Eesti ravijuhendite koostamise käsiraamatus" (2020). Ravijuhendi töörühm vaatas esimesel koosolekul läbi algses juhendis esitatud küsimused ja leidis, et mõne astma (ja võimalike kaasuvate haiguste) farmakoloogilist ravi puudutava kliinilise küsimuse kohta võib aja jooksul olla lisandunud teaduslikku tõendusmaterjali. Samuti sooviti üle vaadata astma käsitluse korraldus, kuna Eesti tervishoiusüsteemis on viie aasta jooksul toimunud muutusi. Kuni 2014. aastani, mil koostati algne ravijuhend, alustas Eestis astmaravi ja valis edasise ravitaktika pulmonoloog. Ravijuhendi koostamise tulemusena said seda tegema hakata ka perearstid. 2017. aastal tegi Eesti Haigekassa kliinilise auditi "Astma käsitlus esmatasandil" (1), millest selgus, et vähemalt kahel kolmandikul juhtudest (68%) suunasid perearstid astma esmadiagnoosiga patsiendi siiski kopsuarsti konsultatsioonile. Peamiselt tehti seda diagnoosi täpsustamiseks, spiromeetriaks või siis ei tulnud suunamise põhjus ravidokumentidest välja. See tähendab, et perearstid hakkasid küll aja jooksul astmaga või selle kahtlusega patsientidega rohkem tegelema, kuid lõpliku diagnoosi pani ja/või ravi alustas sageli ikkagi kopsuarst. Üks takistus astma diagnoosimisel võis olla see, et paljudes perearstikeskustes ei olnud spiromeetria võimalust. Selle probleemi lahendamisega tegeleb 2020. aastal Eesti Perearstide Selts, kes on algatanud ühishanke perearstidele spirograafide soetamiseks. Haigekassa kliinilisest auditist selgus muuhulgas, et ehkki ravijuhendis soovitati enne farmakoloogilise ravi alustamist hinnata astma raskusastet, oli seda tehtud vaid 4%-l juhtudest. Enamikul patsientidest ei olnud haiguse raskusastet määranud ei perearst ega ka kopsuarst, kuigi haiguse raskusastmest sõltub, kas alustada astmaravi hooraviga või hoo- ja püsiravi kombinatsiooniga. Kuna audit näitas, et astmaga või selle kahtlusega patsientide ravidokumentatsiooni täitmine oli puudulik, võis osal juhtudest haiguse raskusaste enne ravi alustamist siiski määratud ja tehtud ravivalikud põhjendatud olla. Ravijuhendi ajakohastamise eesmärk on tagada astmaga ja selle kahtlusega patsientide ajakohane optimaalne käsitlus Eestis.

Palliatiivse ravi juhend (I osa): sümptomaatiline ravi / Guidelines for palliative care (Part I): symptomatic treatment

According to today's principles of palliative care, the availability and continuity of palliative care must be guaranteed to patients and their relatives from the diagnosis of the disease at every stage of treatment. Not all patients may require the same amount of palliative care at each stage of treatment. In the case of an advanced disease, the role of palliative care in the patient's treatment process increases according to how important it becomes to maintain and improve the quality of life (1). An interdisciplinary team deals with the patient. The number and specialization of members depends on the needs of the patient and his relatives. The need for palliative care is constantly increasing with the increase in the number of patients with both malignant tumors and chronic non-oncological diseases due to the aging of the population (dementia from Alzheimer's disease and other types of dementia, advanced cardiovascular diseases, cirrhosis of the liver, COPD, diabetes mellitus, HIV/AIDS, kidney failure, multiple sclerosis, Parkinson's disease, rheumatoid arthritis, drug-resistant tuberculosis, stroke, post-traumatic conditions, birth pathologies, etc.).

Tänapäevaste palliatiivse ravi põhimõtete järgi peab olema patsientidele ja lähedastele tagatud palliatiivse ravi kättesaadavus ja järjepidevus alates haiguse diagnoosimisest igas ravietapis. Kõik patsiendid ei pruugi vajada palliatiivset ravi igas ravietapis samas mahus. Kaugelearenenud haiguse korral suureneb palliatiivse ravi osatähtsus patsiendi raviprotsessis vastavalt sellele, kui oluliseks muutub elukvaliteedi säilitamine ja parandamine (1). Patsiendiga tegeleb interdistsiplinaarne meeskond. Liikmete arv ja spetsialiseerumine sõltub patsiendi ja tema lähedaste vajadustest. Palliatiivse ravi vajadus kasvab pidevalt nii pahaloomuliste kasvajate kui ka krooniliste mitteonkoloogiliste haigustega patsientide arvu suurenemisega elanikkonna vananemise tõttu (dementsus Alzheimeri tõvest ja teised dementsuse liigid, kaugelearenenud südame- ja veresoonkonna haigused, maksatsirroos, KOK, suhkurtõbi, HIV/AIDS, neerupuudulikkus, hulgiskleroos, Parkinsoni tõbi, reumatoidartriit, ravimiresistentne tuberkuloos, insult, traumajärgsed seisundid, sünnipatoloogiad jm).

Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse käsitlus / Management of chronic obstructive pulmonary disease

O termo "doença pulmonar obstrutiva crônica, ou DPOC" (eng. doença pulmonar obstrutiva crônica ou DPOC) foi introduzido pela primeira vez em 1962 para denotar "obstrução crônica das vias aéreas de etiologia obscura" (1). Além da DPOC, circulavam em sentido semelhante os diagnósticos "doença pulmonar crônica inespecífica", "doença respiratória obstrutiva crônica", "broncopneumopatia obstrutiva crônica", "bronquite obstrutiva crônica" e provavelmente alguns outros. Tanto a American Thoracic Society (ATS) quanto a European Respiratory Society (ERS) publicaram diretrizes de diagnóstico e tratamento para DPOC em meados da década de 1990 e enfatizaram as diferenças entre DPOC e asma. Uma definição comum de DPOC só foi alcançada em 2001 no documento de consenso continental "Estratégia global para o diagnóstico, gestão e prevenção da doença pulmonar obstrutiva crónica": A DPOC é uma doença caracterizada por limitação do fluxo aéreo que não é completamente reversível. No maior estudo epidemiológico internacional sobre DPOC "Burden of Obstructive Lung Disease" (BOLD), do qual a Estônia também participou, constatou-se que a prevalência média de obstrução permanente das vias aéreas no mundo (com idade superior a 40 anos) era de 12% entre homens e 9% entre as mulheres (2). Na Estónia, a prevalência de obstrução permanente foi menor: 8% entre os homens e 5% entre as mulheres (3). A peculiaridade da Estónia foi que, entre as mulheres, fumar não aumentou o risco de obstrução permanente das vias aéreas. Com base nos dados do estudo epidemiológico mencionado, o número estimado de pacientes com DPOC na Estónia é de cerca de 25 000. De acordo com as estatísticas oficiais do Fundo de Seguro de Saúde da Estónia, o número de pacientes diagnosticados com DPOC em 2017 foi de cerca de 13 000. Muito se tem falado sobre o subdiagnóstico da DPOC. Como a DPOC não é apenas subdiagnosticada, mas também sobrediagnosticada, seria mais correto falar em diagnóstico incorreto de DPOC. De acordo com o estudo BOLD, 25% dos indivíduos com obstrução persistente foram diagnosticados com DPOC, enfisema, bronquite crónica ou asma. No entanto, 75% dos indivíduos com diagnóstico prévio de DPOC não apresentavam obstrução permanente (4). Assim, os números das estatísticas oficiais podem estar corretos, mas as pessoas corretas podem não estar por trás deles. A principal causa do sobrediagnóstico da DPOC é o diagnóstico de DPOC sem confirmação espirográfica ou interpretação incorreta dos resultados da espirometria. Apesar de a DPOC poder ser diagnosticada a qualquer momento por meio da espirometria, o diagnóstico oportuno da doença é um problema em todo o mundo. Os motivos são o curso insidioso da doença e a falta de conscientização da sociedade, razão pela qual os pacientes não procuram o médico a tempo para resolver seus problemas. Na maioria dos casos, a DPOC se manifesta após os sessenta anos de idade e, muitas vezes, a doença já está avançada no momento em que se manifesta. 40% dos pacientes que consultam um médico de família têm problemas respiratórios. Dada a elevada prevalência de asma e DPOC, é necessário disponibilizar diariamente a espirometria aos médicos de família.

Mõiste "krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK" (ingl chronic obstructive pulmonary disease ehk COPD) võeti esmakordselt kasutusele 1962. aastal tähistamaks "ebaselge etioloogiaga kroonilist hingamisteede obstruktsiooni" (1). Lisaks KOK-ile olid sarnases tähenduses käibel diagnoosid "krooniline mittespetsiifiline kopsuhaigus", "krooniline obstruktiivne hingamisteede haigus", "krooniline obstruktiivne bronho-pneumopaatia", "krooniline obstruktiivne bronhiit" ja küllap veel mõned teisedki. Nii American Thoracic Society (ATS) kui ka European Respiratory Society (ERS) avaldasid 1990. aastate keskel KOK-i diagnostika ja ravijuhised ning rõhutasid KOK-i ja astma erinevusi. Ühise KOK-i definitsioonini jõuti alles 2001. aastal kontinentide konsensusdokumendis "Global strategy for the diagnosis, management, and prevention of chronic obstructive pulmonary disease": KOK on haigus, mida iseloomustab õhuvoolu piiratus, mis ei ole täielikult pöörduv. Õhuvoolu piiratus on progresseeruv ning seotud kopsude haigusliku põletikulise vastusega kahjulikele osakestele ja gaasidele. Seni suurimas rahvusvahelises KOK-i epidemioloogilises uuringus "Burden of Obstructive Lung Disease" (BOLD), milles osales ka Eesti, leiti, et keskmine hingamisteede püsiobstruktsiooni levimus maailmas (vanuses üle 40 eluaasta) oli meeste hulgas 12% ja naiste hulgas 9% (2). Eestis oli püsiobstruktsiooni levimus väiksem: 8% meeste ja 5% naiste hulgas (3). Eesti eripäraks oli see, et naiste hulgas ei suurendanud suitsetamine hingamisteede püsiobstruktsiooni riski. Võttes aluseks mainitud epidemioloogilise uuringu andmed, on KOK-i oletatavaks patsientide arvuks Eestis umbes 25 000. Eesti Haigekassa ametliku statistika järgi oli 2017. aastal KOK-i diagnoosiga patsientide arv umbes 13 000. Palju on räägitud KOK-i aladiagnoosimisest. Kuna KOK pole mitte ainult aladiagnoositud, vaid ka ülediagnoositud, oleks õigem rääkida KOK-i väärdiagnoosimisest. Uuringu BOLD andmetel oli kas KOK, kopsuemfüseem, krooniline bronhiit või astma diagnoositud 25%-l püsiobstruktsiooniga uuritavatest. Samas 75%-l varasema KOK-i diagnoosiga uuritavatel püsiobstruktiooni ei olnud (4). Niisiis võivad ametliku statistika arvud olla õiged, kuid nende taga ei pruugi olla õiged isikud. KOK-i ülediagnoosimise peamiseks põhjuseks on KOK-i diagnoosimine ilma spirograafilise kinnituseta või spiromeetria tulemuste väär tõlgendus. Vaatamata sellele, et KOK-i on võimalik spiromeetria abil diagnoosida igal ajahetkel, on haiguse õigeaegne diagnoosimine probleem kõikjal maailmas. Põhjused on haiguse hiiliv kulg ja ühiskonna vähene teadlikkus, mistõttu ei pöördu haiged oma probleemidega õigeaegselt arsti juurde. KOK avaldub enamikul juhtudel pärast kuuekümnendat eluaastat ja sageli on avaldumise hetkeks haigus juba kaugele arenenud. Perearsti poole pöörduvatest haigetest on 40%-l hingamisteede probleemid. Arvestades nii astma kui ka KOK-i suurt levimust, on vaja spiromeetria perearstile igapäevaselt kättesaadavaks muuta.

Põletikulise liigeshaigusega patsiendi käsitlus esmatasandil / Management of the patient with inflammatory joint disease in primary care

Inflammatory joint diseases are a group of diseases characterized by autoimmune inflammation in the joints and sometimes in other tissues and organs. The most common inflammatory joint diseases are rheumatoid arthritis (RA), juvenile idiopathic arthritis (JIA) and spondyloarthritis (SpA). Spondyloarthritis is a group of inflammatory diseases that includes ankylosing spondylitis (AS), psoriatic arthritis (PsA), reactive arthritis, and inflammatory bowel disease-related arthritis. Diseases of this group are characterized by peripheral arthritis and/or sacroiliitis with or without spondylitis. The most common inflammatory joint disease in Estonia is RA, which typically manifests as symmetrical polyarthritis. The prevalence of RA in Estonia is 0.46% (1). People between the ages of 55 and 74 get sick the most, women up to three times more often than men (2). JIA is an inflammatory joint disease that begins in childhood. JIA usually progresses as oligoarthritis, somewhat less often as mono- or polyarthritis. According to the data of the survey of first cases of JIA in Estonia in 1998­2000, the first incidence was 21.7 cases per 100,000 children aged 0­15 years (3). The disease most often occurs in early childhood or adolescence. Of the spondyloarthritis, PsA, reactive arthritis, and arthritis related to inflammatory bowel disease are the most common types of peripheral arthritis. AS typically involves the sacroiliac joints and spine, sometimes peripheral joints. Spondyloarthritis usually manifests as oligoarthritis, while PsA can often present as polyarthritis and can initially be difficult to distinguish from RA. All of the aforementioned inflammatory joint diseases are characterized by the fact that joint inflammation can lead to joint damage and, as a result, joint dysfunction and a decrease in the quality of life of those affected. The pain associated with joint inflammation and the established joint deformations significantly reduce the working capacity of those affected, making them more and more dependent on outside help and the social system as the disease progresses. However, the prognosis of the disease has improved significantly over the past decades due to earlier diagnosis, new drugs and the understanding that early intensive treatment significantly improves the prognosis. With timely treatment, the patient continues his normal life and maintains the ability to work and self-sufficiency for many years. In Estonia, the primary diagnosis and treatment monitoring of inflammatory joint diseases in primary care is sometimes different, and the movement of the patient between representatives of different specialties is not always optimal. The purpose of this guide is to standardize the knowledge of healthcare workers about the diagnosis and treatment of inflammatory joint diseases in order to promote faster recognition of the disease. It is also hoped that this guide will improve the cooperation between family doctors and other specialties in the treatment of patients with inflammatory joint diseases and in keeping the chronic disease under control.

Põletikulised liigesehaigused on rühm haiguseid, mida iseloomustab autoimmuunse põletiku esinemine liigestes ning mõnikord ka teistes kudedes ja organites. Põletikuliste liigesehaiguste hulka kuuluvatest haigustest esinevad kõige sagedamini reumatoidartriit (RA), juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) ja spondüloartriit (SpA). Spondüloartriidid on rühm põletikulisi haiguseid, kuhu kuuluvad anküloseeriv spondüliit (AS), psoriaatiline artriit (PsA), reaktiivne artriit ja põletikulise soolehaigusega seostuv artriit. Selle rühma haigustele on iseloomulik perifeerne artriit ja/või sakroiliit koos spondüliidiga või ilma. Kõige sagedasem põletikuline liigesehaigus Eestis on RA, mis avaldub tüüpiliselt sümmeetrilise polüartriidina. RA levimus Eestis on 0,46% (1). Kõige enam haigestuvad 55­74-aastased inimesed, naised kuni kolm korda sagedamini kui mehed (2). JIA on lapseeas algav põletikuline liigesehaigus. Tavaliselt kulgeb JIA oligoartriidina, mõnevõrra harvem mono- või polüartriidina. Aastatel 1998­2000 Eestis tehtud JIA esmasjuhtude uuringu andmetel oli esmashaigestumus 21,7 juhtu 100 000 0­15-aastase lapse kohta (3). Kõige sagedamini haigestutakse väikelapse- või murdeeas. Spondüloartriitidest kulgevad perifeerse artriidiga põhiliselt PsA, reaktiivne artriit ja põletikulise soolehaigusega seostuv artriit. AS haarab tüüpiliselt sakroiliakaalliigesed ja lülisamba, mõnikord ka perifeersed liigesed. Spondüloartriidid avalduvad tavaliselt oligoartriidina, PsA võib aga sageli kulgeda ka polüartriidina ja olla esialgu RA-st raskesti eristatav. Kõikidele eelnimetatud põletikulistele liigesehaigustele on iseloomulik, et liigesepõletik võib viia liigesekahjustuste tekkeni ning sellest tulenevalt liigeste funktsioonihäireni ja haigestunute elukvaliteedi languseni. Liigesepõletikuga seonduv valu ja väljakujunenud liigesedeformatsioonid vähendavad oluliselt haigestunute töövõimet, muutes nad haiguse arenedes üha enam sõltuvaks kõrvalisest abist ja sotsiaalsüsteemist. Haiguse prognoos on viimaste aastakümnete jooksul siiski oluliselt paranenud tänu varasemale diagnoosimisele, uutele ravimitele ning arusaamale, et varane intensiivne ravi parandab prognoosi märgatavalt. Õigeaegse ravi korral jätkab patsient oma tavapärast elu ning säilitab töövõime ja iseseisva toimetuleku paljudeks aastateks. Eestis on põletikuliste liigesehaiguste esmane diagnostika ja ravi jälgimine esmatasandi arstiabis kohati erinev, samuti ei ole patsiendi liikumine erinevate erialade esindajate vahel alati optimaalne. Käesoleva juhendi eesmärk on ühtlustada tervishoiutöötajate teadmisi põletikuliste liigesehaiguste diagnostika ja ravi kohta, et soodustada haiguse kiiremat äratundmist. Samuti loodetakse käesoleva juhendiga tõhustada perearstide ja teiste erialade koostööd põletikuliste liigesehaigustega patsientide käsitlemisel ning kroonilise haiguse kontrolli all hoidmisel.

HIV-infektsiooni kokkupuute-eelne ja -järgne profülaktika ning HIV-positiivsete isikute ravi / Pre and post-exposure prophylaxis of HIV infection and treatment of HIV-positive persons

HIV is a chronic viral infection that damages the immune system. HIV can be contracted during sexual intercourse or through direct contact with the blood of an infected person (including sharing syringes). The virus can also be transmitted from mother to child during pregnancy, childbirth or breastfeeding (1). The main risk groups for HIV infection are people who inject drugs (IDUs), people involved in prostitution and men who have sex with men (MSM). Heterosexual transmission must also be considered, and many infected people do not belong to any of the usual risk groups (2). Today, it is not possible to cure HIV, the infected person will always be a carrier of the virus, but it is possible to slow down the reproduction of the virus in the body with medicines. Combined antiretroviral therapy (ARV therapy) consisting of different active agents is used. With good treatment compliance, the number of virus copies in a person's blood cannot be determined and they are not infectious to others (treatment = prevention). Since it is not possible to get rid of the virus, it is important to avoid becoming infected with HIV. A pharmacological option for this is post-exposure prophylaxis (PEP). Pre-exposure prophylaxis (PrEP) programs, where people at high risk of infection take ARV drugs to prevent infection, have also been successful in recent years.

HIV on kroonilise kuluga viirusinfektsioon, mis viib immuunsüsteemi kahjustumiseni. HIV-iga võib nakatuda seksuaalvahekorra ajal või otsesel kokkupuutel nakatunud inimese verega (sh süstalde jagamine). Viirus võib kanduda ka raseduse, sünnituse või imetamise käigus emalt lapsele (1). HIV-i nakatumise peamised riskirühmad on narkootikume süstivad inimesed (NSI), prostitutsiooni kaasatud inimesed ja meestega seksivad mehed (MSM). Arvestada tuleb ka heteroseksuaalse levikuga ning paljud nakatunud ei kuulu ühtegi tavapärasesse riskirühma (2). Tänasel päeval ei ole võimalik HIV-i välja ravida, nakatunu jääb alati viirusekandjaks, kuid ravimitega on võimalik viiruse paljunemine organismis pidurdada. Kasutatakse erinevatest toimeainetest koosnevat kombineeritud antiretroviirusravi (ARV-ravi). Hea ravisoostumuse korral ei ole inimese veres viiruskoopiate arv määratav ning ta ei ole teistele nakkusohtlik (ravi = ennetus). Kuna viirusest vabanemine ei ole võimalik, on oluline HIV-iga nakatumist vältida. Farmakoloogiline võimalus selleks on kokkupuutejärgne profülaktika (PEP). Viimastel aastatel on edukaks osutunud ka kokkupuute-eelse profülaktika (PrEP) programmid, kus kõrge nakatumisriskiga inimesed võtavad ARV-ravimeid nakatumise vältimiseks.

Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil / Management of hypertension in adults in primary care

Hypertension is the most common disease in the world, affecting more than a billion people, and the leading cause of death and disability (Williams 2018). In Estonia as well, cardiovascular diseases, including hypertension with complications, rank first among the causes of morbidity and death. High blood pressure is a significant risk factor for stroke, myocardial infarction, heart failure, kidney damage, cognitive impairment, and premature death. At the same time, high blood pressure is one of the most important influenceable risk factors in the prevention of cardiovascular diseases. According to the Estonian Health Insurance Fund, patients with high blood pressure make up 24% of all persons insured in Estonia, and it is estimated that more than 60% of the elderly have elevated blood pressure (Saks 2003). With early detection of hypertension and effective non-pharmacological and pharmacological treatment, it is possible to significantly reduce the incidence of complications. This ensures patients' ability to work, maintaining quality of life and saving healthcare costs. Research results from different countries show that with treatment only 15-60% of patients with hypertension achieve blood pressure targets (Williams 2018). Primary care professionals play an important role in the diagnosis, treatment and monitoring of hypertension. The clinical audit commissioned by the Estonian Health Insurance Fund "Treatment of high blood pressure in adults at the primary level" (Rätsep 2018) revealed that compared to the results of the 2013 audit, the accuracy of primary diagnosis of high blood pressure had improved significantly in 2016.

Hüpertensioon on maailma kõige sagedam haigus, mida põeb üle miljardi inimese ning mis põhjustab kõige enam surmajuhte ja invaliidistumist (Williams 2018). Ka Eestis on südame-veresoonkonnahaigused, sh hüpertensioon koos tüsistustega haigestumuse ja surmapõhjuste hulgas esikohal. Kõrge vererõhk on insuldi, müokardiinfarkti, südamepuudulikkuse, neerukahjustuse, kognitiivsete häirete ja enneaegse surma oluline riskitegur. Samas on kõrgenenud vererõhk üks olulisemaid mõjutatavaid riskitegureid südame-veresoonkonnahaiguste ennetamisel. Eesti Haigekassa andmeil moodustavad kõrgvererõhktõvega patsiendid 24% kõigist Eesti ravikindlustatud isikutest ja hinnanguliselt enam kui 60% eakate vererõhk on kõrgenenud (Saks 2003). Hüpertensiooni varase avastamise ning tõhusa mittefarmakoloogilise ja farmakoloogilise raviga on võimalik tüsistuste esinemissagedust oluliselt vähendada. See tagab patsientide töövõime, elukvaliteedi säilimise ja tervishoiukulude kokkuhoiu. Eri riikide uuringutulemused näitavad, et raviga on kõrgvererõhktõvega patsientide vererõhu eesmärkväärtused saavutatud vaid 15­60% juhtude puhul (Williams 2018). Esmatasandi tervishoiutöötajatel on kõrgvererõhktõve diagnoosimisel, ravi määramisel ja jälgimisel oluline roll. Eesti Haigekassa tellitud kliinilisest auditist "Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil" (Rätsep 2018) selgus, et 2013. aasta auditi tulemustega võrreldes oli 2016. aastal kõrgvererõhktõve esmase diagnoosimise täpsus oluliselt paranenud.